BIBIE IN LINIE

Cjapitul 23

LIBERAZION DAL EGJIT

ISRAEL IN EGJIT

Dovês di justizie

23 1 No sta spampanâ cjàcaris che no son veris. No sta tignî man al trist testemoneant il fals. 2 No sta metiti de bande là che a son in plui par fâ il mâl e no sta testemoneâ intune cause butanti là che and è di plui par fâ lâ fûr di troi la justizie.

3 No sta fâ diferencis pal puar intune cause.

4 Se tu ti intivis tal bo o tal mus dal to nemì che al à pierdude la strade, tornijal a menâ dongje. 5 Se tu viodis il mus di chel che tu âs in asse a colâ sot de sô cjame, no sta tirâti di bande; tu âs di dâi une man.

6 No sta tibiâ il dirit dal puar inte sô cause.

7 Tenti lontan di une cause false. No sta fâ perî il nocent ni il just e no sta dâi reson a di chel che al è in tuart.

8 No sta cjapâ regâi di sorte, parcè che il regâl al svuarbe la int che e à bon voli e al mande in malore lis causis dai galantoms.

9 No sta metii il pît sul cuel al forest. O savês ce che al vûl dî jessi pal mont, parcè che ancje vualtris o vês stât forescj te tiere dal Egjit.

An sabatic e sabide

10 Par sîs agns tu semenarâs la tiere e tu cjaparâs sù, 11 ma il setim an tu âs di lassâle pustote e no tu âs di cjapâ sù nuie; i puars dal to popul int mangjaran e lis bestiis salvadiis a cjolaran ce che ur varà vanzât. Compagn tu âs di fâ tal to vignâl e tal to ulivâr.

12 Par sîs dîs tu fasarâs lis tôs voris e la setime zornade tu polsarâs, par che al polsi il to bo e il to mus e par che al tiri flât il leç de tô sierve e il forest.

13 Tignît a ments dut ce che us ài dit e no stait a vê indiment altris dius; che no us scjampi di bocje nancje il non.

Fiestis di vie pal an

14 Tu âs di fâmi fieste trê viaçs ad an.

15 Tu âs di rispietâ la fieste dal pan cence levan. Par siet dîs tu mangjarâs pan cence levan, come che ti ài ordenât jo, tal timp distinât tal mês di Abib, parcè che al è in chel mês che tu sês saltât fûr dal Egjit.

No tu âs di presentâti denant di me cu lis mans spacant.

16 Tu âs di rispietâ la fieste de ricolte dal forment, des primiziis di ce che tu âs semenât tai cjamps, e la fieste de ricolte, a fin dal an, cuant che tu varâs puartât dongje dut ce che tu varâs regonât tai cjamps a sun di vitis.

17 Trê viaçs ad an, ducj i mascjos a àn di presentâsi denant dal Signôr Diu.

18 No sta mai ufrî il sanc de vitime cun pan jevât e il gras de mê fieste no tu âs di metilu vie pal indoman.

19 Tu puartarâs te cjase dal Signôr to Diu il miôr des primiziis dal to teren.

No sta mai fâ boli un cavret tal lat di sô mari.

E ven imprometude la tiere di Canaan

20 Ve che jo ti mandarai un agnul denant di te par che ti tegni vuardât pe strade e ti meni tal lûc che jo o ài distinât par te. 21 Rispietilu e scoltilu ce che ti dîs; no sta metiti cuintri di lui: no us perdonarès par mai il mâl che o fasês, parcè che il gno non al è cun lui. 22 Ma se però tu scoltis la sô vôs e tu fasis ce che o dîs jo, o sarai il nemì dai tiei nemîs e chei che ti dan jù ju rangjarai jo.

23 Il gno agnul al larà denant di te e ti menarà dai amoreus, dai itits, dai peressits, dai cananeus, dai eveus, dai gjebuseus e ju fiscarai. 24 No sta butâti in genoglon denant dai lôr dius e no sta fâur sacrificis di sorte; no sta fâ come che a fasin lôr ma tu âs di splantâ di lidrîs i lôr dius e tu âs di parâ in sflichignis i lôr colonei.

25 O vês di ingenoglâsi dome denant dal Signôr vuestri Diu e alore jo o benedissarai il to pan e la tô aghe e o tignarai lontane ogni disgracie. 26 Te tô tiere no sarà nissune femine ch’e abortìs o cence fruts, e jo ti fasarai gjoldi i tiei dîs fint insomp.

27 O semenarai il terôr denant di te, o fasarai scjampâ come il fum ducj i popui là che tu larâs, o fasarai talonâ ducj i tiei nemîs.

28 O mandarai denant di te i avons, che a fasaran cori i eveus, i cananeus e i itits lontan di te. 29 Jo no tai tirarai vie di te ducj intun an, par che la tiere no deventi un desert e che si moltiplichin a to damp lis bestiis salvadiis. 30 Ju fasarai scjampâ un pôc a la volte, fintremai che no tu sarâs avonde fuart di podê paronâ tu.

31 O segnarai i tiei cunfins dal mâr des Cjanussis fint al mâr dai filisteus e dal desert al flum, parcè che us metarai tes vuestris mans dute la int di chê tiere e tu tu ju sgornearâs vie lontan di te. 32 No sta fâ pat di sorte ni cun lôr ni cui lôr dius. 33 No staran te tô tiere par che no ti sticin a metiti cuintri di me, parcè che tu ti butaressis cui lôr dius e chest al sarès par te un tramai”.

Notis:

  • 23,14 - Lis fiestis plui impuartantis dal an a jerin trê: 1. te vierte, la fieste dal pan cence levan; 2. la fieste dal taiâ il forment o fieste des setemanis, ch’e durave siet setemanis (Dt 16,9) o cincuante dîs (Lv 23,16) dopo de pasche (di chi il non grêc di “pentecostis”); 3. la fieste de ricolte, in sierade, che i disevin ancje fieste des tendis (Dt 16,13) a ricuart des tendis dal desert. L’ultime e jere la plui biele e popolâr. Plui in ca a àn zontadis altris fiestis: il prin dal an (Lv 23,24), la dì de espiazion (Lv 16) e, dopo dal esili, i purîm (Est 9,24), la dedicazion (1 Mac 4,59) e la dì di Nicanor (1 Mac 7,49).
  • 23,15 - Cheste colegance, metude par vieri, jenfri la fieste dal pan cence levan e la jessude dal Egjit e à judât a peâ cheste fieste cu la pasche.
  • 23,19 - A jerin i cananeus, paians, che a vevin cheste costumance.
  • 23,20-33 - E je une “code” par sierâ il codiç dal pat, presentât tant che une leç dade sul Sinai ancjemò prime di sistemâsi in Canaan.
  • 23,24 - I colonei a jerin pieris lungjis e dretis impiladis tal teren come simbul de divinitât maschîl. Robe cananee. Biel che la religjon dai patriarcjis ju acetave (Gjen 28,18), la leç e i profetis ju inibivin.
  • 23,31 - I cunfins de gnove tiere a son il ricès di Aqabe - il Mediterani - il Sinai - l’Eufrât. A son chei sot David e Salomon.
Cjapitui: